Animatsioon - ld k anima – „hingestama“, „elustama“ tähistab liikumatute elementide esitamist viisil, mis tekitab vaataja teadvuses liikumise illusiooni. Sünonüümidena kasutatakse ka mõisteid "animafilm", "multifilm".
Animatsiooni liigid või tehnikad jagunevad:
Tasapinnalisteks ehk kahemõõtmelisteks
Pikkov, Ü. (2010). "Animasoofia. Teoreetilisi kirjutisi animatsioonfilmist"
Heidmets, R. (2013). "Animaõpik"
Animatsiooni liigid või tehnikad jagunevad:
Tasapinnalisteks ehk kahemõõtmelisteks
- Joonisfilm - kõige traditsioonilisem animatsiooni alaliik. Kõik tegelased joonistatakse kaader haaval läbipaistvale tselluloid paberile, kus iga järgnev pilt peab eelmisega võimalikult sarnane olema, et tekiks efekt tegelase sujuvast liikumisest. Valmis kaadrid pildistatakse või skanneeritakse arvutisse, monteeritakse kokku ning lisatakse vajalikud taustad, helid ja värvid.
Näide joonisfilmist: Lundgren, C. (2014) "Jäälind".
- Esemeline animatsioon - filmis kasutatakse olemasolevaid esemeid, objekte: nööbid, rõivad, käärid, pliiatsid, lauanõud jne. Nende asukohta vähehaaval muutes ning iga liigutust üles pildistades luuakse liikumise illusioon.
Näide esemelisest animatsioonist: Cornell Animation filmistuudio (2011) "Nails, Teeth and Claws"
- Lamenukufilm - tegelased lõigatakse paberist välja ja nende paremaks liikuvuseks lõigatakse jalad, käed, pea eraldi lahti.
Näiteid lamenukufilmist: Sarapik-Kivi, T., Toome, M. (2011) "Ütsi, ütsi, õeke!" ja Muhu Noortekeskuses valminud 8. klassi õpilaste film (2011) "Õnnetus hüüab tulles"
- Liivaanimatsioon - kujundite ja liikumise loomiseks puistatakse (valgus)lauale liiva või muud selletaolist materjali (riisiterad, kohvioad, kommid vm). Efekt tekib sellest, et liiv laseb osaliselt valgust läbi ja tekivad põnevad hele-tumedused ja ootamatud kujundid.
Näiteid liivaanimatsioonist: Pärn, P., Pärn, O. (2014) "Lendurid koduteel" ja Castillo, J. (2013) "The Story of Nairobi"
- Arvutianimatsioon - kogu film luuakse arvutiprogrammide abil.
Näide arvutianimatsioonist: Tender, P. (2010) "Köögidimensioonid".
Ruumilisteks ehk kolmemõõtmelisteks
- Aegvõte – selle tehnikaga antakse tavaliselt edasi igapäeva nähtusi, mida me palja silmaga jälgida ei suuda – puuviljade vananemist, lillede kasvamist või närtsimist, ka iseenda vananemist. Põhimõte seisneb selles, et kaadreid jäädvustatakse iga natukese aja tagant piisavalt pika perioodi jooksul. Kaamera peab objektiga kogu aeg muutumatus asendis olema, et kaadrite monteerimisel tekiks sujuv liikumise illusioon.
Näiteid aegvõttest: Vahtra, A. (2007) "NO TITLE#2" . Aegvõte laseb meil jälgida, kuidas kasvavad lilled: Mattje, M. (2013). "The Dancing Flower" või kasvavad seened: Bromhall, N. (2012) "Fly agaric growing and dying".
- Plastiliinianimatsioon - filmi loomiseks kasutatakse plastiliini, mis on kiire, mänguline ja paindlik materjal võimaldamaks edasi anda oma ideed.
Näiteid plastiliinianimatsioonist: Heidmets, R. (2013) "INSTINCT" ja Andrew, M. (2012) "Claymation 2".
- Ümarnukufilm - filmi loomiseks kasutatakse mitmesuguseid esmeid: mänguautosid, lego klotse, olemasolevaid nukke või ehitatakse need spetsiaalselt filmi jaoks. Nukud peaksid olema piisavalt liikuvad ja painduvad, et neid saaks erinevatesse poosidesse sättida. Iga liikumine pildistatakse või filmitakse kaader haaval üles.
- Piksillatsioon – filmi loomiseks kasutatakse tegelastena inimesi. Elav näitleja on nukuks, keda animaator vastavalt vajadusele „liigutab“. Põhimõte on sama, mis teistegi stoppkaader tehnikas animatsioonide puhul, kus iga võtte järel tehakse kaadris mõni muudatus ning nende kaadrite kokkumonteerimisel saame illusiooni liikumisest või siinkohal võimatutest olukordadest: inimene lendab või haihtub.
Näide piksillatsioonist muusikavideos: Lavie, O. (2009) "Her Morning Elegance"
Pikkov, Ü. (2010). "Animasoofia. Teoreetilisi kirjutisi animatsioonfilmist"
Heidmets, R. (2013). "Animaõpik"